Miks on sügisene väetamine oluline?

Sügisväetamise eesmärk on aidata taimedel paremini talveks ette valmistuda. Sügiseses väetises on olulisel kohal fosfor (P) ja kaalium (K).

P – fosfor toetab eelkõige:

• juurestiku arengut ja uute juurte moodustumist;
• energia liikumist taimes ja ainevahetust;
• kasvu ja üldist arengut;
• õitsemist ja viljumist.

Noorte taimede puhul seostatakse fosforit sageli juurdumisega, kuid oluline on meeles pidada, et fosforit tasub lisada vastavalt mulla vajadusele – liigne fosfor ei tähenda automaatselt kiiremat või paremat juurdumist.

K – kaalium aitab taimel:

• reguleerida vee kasutamist;
• tugevdada taime üldist vastupanuvõimet;
• parandada vastupidavust põuale ja muudele stressitingimustele;
• toetada võrsete valmimist ja talveks valmistumist.

Just seetõttu on kaaliumil sügisväetamisel oluline roll. Sügisel ei soovita taimedele anda palju lämmastikku, mis ergutaks uut pehmet kasvu, vaid eesmärk on toetada olemasolevate võrsete valmimist enne talve.

Noorte taimede toitainevajadusele tasub rohkem tähelepanu pöörata just esimestel kasvuaastatel. Kui taimed on hästi juurdunud, kasvavad jõudsalt ja kasvukoht on sobiv, ei pruugi iga-aastane väetamine enam vajalik olla. Väetamisvajadust tuleks hinnata kasvukoha, mulla ja taime tegeliku seisundi järgi – väetis ei asenda sobivat kasvukohta ega õiget kastmist.

Millal taimi sügisväetada?

Sügisväetamisega tasub alustada veel siis, kui taimed on aktiivsed ja suudavad toitaineid omastada. Üldiselt on sobiv aeg augusti teisest poolest kuni oktoobri lõpuni. Väetamisega ei tasu jääda liiga hilisesse sügisesse, sest taim peab jõudma toitained enne kasvuperioodi lõppu omastada.

Täpne aeg sõltub siiski taimest, väetise koostisest ja ilmast. Seepärast tasub alati lugeda ka valitud väetise pakendil olevat kasutusjuhendit.

Millist väetist sügisel kasutada?

Sügisel ei sobi taimedele automaatselt sama väetis, mida kasutasid kevadel või suvel. Oluline on meelde jätta, et sügisväetises peab olema fosfor ja kaalium ning lämmastikku ei ole üldse või on seda väga väikeses koguses.

Üldine “Sügisene aiaväetis” võib sobida paljudele iluaias kasvavatele taimedele, näiteks:

• ilupuudele ja -põõsastele;
• püsililledele;
• roosidele;
• hekkidele;
• rododendronitele;
• viljapuudele;
• murule.

Oluline on valida väetis vastavalt taimede vajadustele ning järgida pakendil toodud kasutusnormi.

Okaspuudel on oma sügisväetis!

“Sügisene okaspuuväetis” aitab noortel ja kasvuraskustes okaspuudel talveks paremini ette valmistuda ning see ei sisalda lämmastikku üldse või on seda väetises väga vähesel määral. Lisaks põhitoitainetele sisaldab okaspuude sügisväetis ka rauda ja magneesiumi, mis on olulised igihaljaste taimede okka- ja lehevärvi säilitamisel.

Okaspuude sügisväetamist tehakse üldjuhul augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani, kuid konkreetne kasutusaeg ja väetise kogus sõltuvad valitud tootest, mullast ja taime suurusest – rohkem P-d või K-d ei tähenda automaatselt tervemat taime.

Kas ühest väetamiskorrast piisab?

Paljudel juhtudel võib sügisel piisata ühest väetamiskorrast, kuid see ei ole reegel, mis kehtib iga väetise kohta. Väetiste koostis ja kasutusjuhised võivad erineda – mõni toode on mõeldud üheks kasutuskorraks, mõne puhul soovitatakse väetamist korrata.

Seega ära lisa väetist põhimõttel „rohkem on parem”. Liigne väetamine ei muuda taime tugevamaks ja võib hoopis kahjustada juuri ning häirida toitainete tasakaalu.

Kuidas sügisväetist kasutada?

Puista granuleeritud väetis ühtlaselt taimede juurte piirkonda, vältides selle kogunemist otse vastu tüve või taime vart. Kobesta väetis kergelt mullapinda ning kuiva ilma korral kasta pärast väetamist. Nii jõuavad toitained paremini taime juurteni.

Multšitud istutusala korral tuleb graanulväetamiseks multš rehaga taime ümbert eemale riisuda ja siis väetada.

Kui istutusalad on peenrakangaga kaetud ja multšitud, siis soovitan väetamist vedelväetisega. Selleks tuleb vastav kogus (kasutusnorm) sügisväetist kastekannus ära lahustada ja siis sellega taimede alust pinda kasta.

Hea teada: 40 g väetist on ligikaudu üks keskmine peotäis, kuid täpse koguse saamiseks soovitan kasutada mõõtetopsi või kaaluda väetis üle.

Aiaomaniku meelespea:

• Sügisel vähem lämmastikku, rohkem fosforit (P) ja kaaliumi (K).
• Okaspuude puhul eelista spetsiaalset sügisväetist ja taga piisav niiskus enne talve.
• Ära ületa kasutusnormi!

Sügisene väetamine on osa aia talveks ettevalmistamisest

Väetamine on vaid üks osa sügisesest aiahooldusest. Lisaks tasub hinnata taimede üldist seisukorda, eemaldada haiged taimeosad ning pöörata tähelepanu piisavale niiskusele. Eriti oluline on sügisene kastmine igihaljastele taimedele ja okaspuudele, mis vajavad enne maa külmumist piisavalt niiskust.

Õigel ajal tehtud sügisene hooldus aitab aial talvele vastu minna tugevamana ning annab taimedele parema stardi uueks kevadeks.

Soovid, et Sinu aia taimed saaksid õigel ajal väetatud ja talveks hästi ette valmistatud? Teeme vajalikud sügistööd Sinu eest!

Harilikku mändi saab edukalt kujundada noori võrseid kärpides ning sellega on võimalik aastaid piirata puu kõrguskasvu. Täielikult kääbuspuuks harilikku mändi siiski muuta ei saa.

Kui Sinu aias kasvab juba 1,5-2 m pikkune harilik mänd, siis tea, et seda on võimalik kujundada kohevamaks ja piirata selle kõrguskasvu. Siin postituses tahan jagada oma 6-aastast kogemust harilike mändide kujundamisel ning loodan sellega ka sind inspireerida.

Kuidas männi kujundamine käib?

Hariliku männi kujundamist võib alustada siis, kui puu on saavutanud soovitud kõrguse. Kärpimiseks sobiv aeg algab mai lõpust ja kestab kuni juuni keskpaigani, kui noortel võrsetel on ca 1 cm pikkused okkad. Sel ajal on kasvud pehmed ning neid on kerge murda või lõigata. Õigel ajal kärbitud võrsed jõuavad endale kasvatada mitu külgpunga.

Kujundamine käib viimase aasta võrsete (helerohelised juurdekasvud) murdmise või hekikääridega lõikamise teel. Väiksemate puude puhul on kõige parem võrseid murda käsitsi, suuremate mändide puhul on hekikäärid töö kiirendamiseks hea praktiline lahendus. Noori kasve kärpides on võimalik anda puule soovitud kasvukuju ning käharam väljanägemine. Olen tähele pannud, et käega murtud võrsetel kasvavad ilusamad okkad kui kääridega kärbitutel, ka jääb murrukoht vähem näha.

Ajapikku kasvab puu pikemaks ja võra läheb nii tihedaks, et sisemised oksad jäävad valgusenälga ja kuivavad. Need tuleb tüve lähedalt, ilma tüükata, ära lõigata. Ka päris nõrgukesi oksi ei maksa kasvama jätta.

Olulised aspektid hariliku männi kujundamisel:

• kujundamist võib alustada juba siis, kui puu on saavutanud soovitud kõrguse
• õige aeg kärpimiseks on siis, kui noortel kasvudel on umbes 1 cm pikkused okkad – mai lõpust kuni juuni keskpaigani
• võrsekasvude kärpimine 1/2 – 2/3 võrra kas murdmise teel või lõikamine hekikääridega
• nõrgad ja kuivanud oksad lõika täitsa välja
• vajadusel eemalda latv männase pealt, et kõrguskasvu piirata
• pügatud kasvud riisu kokku ja põleta lõkkes
• puhasta lõikeriistad vaigust tehnilise piirituse või atsetooniga

“Tups”-männi kujundamine

Oma aia männist saate kujundada ka efektse “tups”-männi. Kujundamine toimub mitme aasta jooksul. Kohe esimese kujundamisega ei tohi palju oksi puult ära lõigata. Igast männasest lõigake välja nõrgemad ning ebasobivas suunas kasvavad oksad. Alles võiks jätta 3-5 oksa igale männasele sobivas kasvusuunas. Järgmisel aastal lõigake külgoksad seestpoolt paljamaks ja moodustage tippudesse nn “tupsud”. Kolmandal ja igal järgneval aastal on kujundamine vaid “tupsude” põhine. Kujundada saate täpselt oma maitse järgi, kas ümaramad või lamedamad “tupsud”. Oluline on jälgida, et kärpimisel lühendate noori juurdekasve ning vajadusel harvendate “tupse”, lõigates nõrgemaid oksi välja. Kujundamise käigus tuleb mitu tiiru ümber puu teha, et tervikut näha ja vaadata, kuhu on õige midagi alles jätta.

Isiklik kogemus “tups”-männi kujundamisel

Fotodel olevad harilikud männid kasvasid krundil juba enne majaehitust ning taamal olevad männid on samast seeriast, kuid asuvad hooldamata naaberkrundil. Alustasin mändide kujundamist 2021.a., kui nad olid umbes 2 m pikkused. Selle perioodi jooksul olen latvasid maha lõiganud 2 korda. Tundub jõhker, et kuidas ma nn “pea” maha lõikan, kuid pole vaja karta. Järgmiseks aastaks on allesjäänud oksamännas ennast kenasti taeva poole sirutanud. Oluline on ladva mahalõikamise juures see, et tüügast ei tohi alles jätta. Ladva mahalõikamisega ohjan mändide kõrgust, et oleks ikka mugav redeliga pügamist jätkata. Tänaseks on näha, et naaberkrundi männid on 2x pikemad. Mina soovisin madalamaid ja käharamaid mände ning jätkan nende iga-aastast pügamist ka edaspidi. Lõputult ma seda teha ei saa, sest tüvi kasvab aina jämedamaks ning uusi “oksaringe” ehk männaseid juurde ei kasva. Siis lasen männil edasi kasvada loomulikul teel.

Pildil olev parempoolne “tups”-mänd sai oma esmase kujunduse 2022.a, kui märkasin puul palju sipelgaid ning võra hakkas seestpoolt pruunistuma. Tõenäoliselt olid sipelgad seotud lehetäidega, keda nad sageli kaitsevad. Pritsisin mändi rohelise seebi lahusega (uputasin puu üle nii, et seebivesi tilkus ja nirises mööda tüve alla), sest see aitab eelkõige pehmekehaliste kahjurite (näiteks lehetäide) vastu. Järgmisel päeval hakkasin kuivanud oksi võrast välja lõikama. Esimesel kujundamisel kärpisin noori võrseid vaid veidi. Järgmisel aastal eemaldasin männasest jämedamaid oksi, et teha võra hõredamaks ja pügasin “tupse”, et anda neile rohkem pallikese kuju. Kolmandal aastal oli vaja vaid “tupse” pügada, sest võra oli juba soovitud hõredusega. Noorte võrsete pügamist tegin hekikääridega. Mulle tulemus meeldib ning männid on kenasti käharaks muutunud.

Esialgu katsetasin vaid ühe männi kujundamist “tups”-männiks, kuid tulevikus soovin kõik kolm ühesugusele välimusele viia.

Hariliku männi kujundamine nõuab küll järjepidevust, kuid tasub end ära. Mõne aastaga muutub looduslik mänd tihedaks ja dekoratiivseks pilgupüüdjaks, mis annab aiale täiesti uue ilme. Kui alustad õigel ajal ja kujundad mändi igal kevadel, siis rõõmustab tulemus sind aastaid.

Eestlaste aedades kasvavad hortensiad jagunevad laias laastus neljaks liigiks: aed-, puis-, roniv- ja suurelehine hortensia. Nende hooldamine on liigiti erinev. Kõikidel hortensialiikidel on varane mahlajooks, mistõttu tuleb kevadine lõikamine teha kindlasti enne pungade paisumist, tavaliselt juba märtsikuus või aprilli I pooles. Vale pole ka hilissügisene hoolduslõikus novemris. Lõikamise aeg on pigem aiaomaniku otsustada, kuid seda tehakse vaid 1 kord aastas.

Käesolevas postituses kirjutan 4. hortensialiigi (aed-, puis-, roniva- ja suurelehise hortensia) hoolduslõikusest.

Õige lõikusaeg ja -viis sõltub peamiselt sellest, kas taim õitseb eelmise aasta võrsetel või sama aasta kasvul. Üldine põhimõte on see, et:

• sama aasta võrsetel õitsevaid hortensiaid lõigatakse 1-3 pungapaarile
• eelmise aasta võrsetel õitsevaid hortensiaid üldjuhul ei lõigata

1. Aedhortensiate hooldamine – 1-3 pungapaarile

Aedhortensiad (Hydrangea paniculata) on Eestis kõige levinumad. Nad õitsevad sama aasta võrsetel ning neid lõigatakse 1 x aastas. Nende tagasilõikamist tehakse viimase aasta kasvudele märtsis või novembris. Mõned aednikud on rohkem “kevade-usku” ja teevad lõikamise aiakääridega märtsis. Teised aga lõikavad hilissügisel, et kevadiste aiatööde mahtu minimeerida või ei soovi nad kuivanud õietuttide tuulega ringilendamist aias. Mõlemad lõikamise ajad (märts/nov.) on aedhortensiale sobilikud.

Aedhortensia lõikamise põhiprintsiibid:

• viimase aasta kasv lõigatakse tagasi 1-3 pungapaari pealt märtsis või novembris (pungade loetlemist alustatakse oksa harunemise kohast, mitte tipust)
• lõigatakse välja kõik murdunud, surnud ja liiga peenikesed oksad
• lõigatakse ära ka vales suunas, ristuvad ja lamandunud oksad.

Aedhortensiatel on väga palju sorte, mistõttu uueneb nimekiri pidevalt. Saadaval on hulgaliselt erineva õievärvi ja -kujuga aedhortensiaid, mistõttu võib valiku tegemine lausa keeruline olla. Mõned sordid on tugevamate vartega kõrgemad ilupõõsad, teised jällegi madalamad ja õrnemad kääbussordid. Kehtib põhimõte, et mida tugevama kasvuga sort, seda julgemalt võib tagasilõikamist teha. Kui on kääbussort, siis on soovitatav vaid õietutid maha lõigata.

2. Puishortensiate hooldamine – lõikamine põlvekõrguselt või maani maha

Puishortensiale (Hydrangea arborescens) meeldib kasvada nii päikeses kuni poolvarjus ning on mullastiku suhtes leplikum kui aedhortensia. Oma suurte õisikute tõttu kipuvad oksad lamanduma. Püstisema ja tugevama põõsa saamiseks ei soovitata viimasel ajal enam põõsast maani maha lõigata, vaid lühendada umbes põlvekõrguselt. Lõigatakse 1 x aastas varakevadel ning hoolduslõikuse käigus eemaldatakse ka kuivanud oksad. Puishortensia võrsete lühendamisega säilib põõsal tugevam karkass, võrsed püsivad paremini püsti ja õitsemine on rikkalik. See on ka lähenemine, mida üha enam soovitavad professionaalsed haljastajad ning puukoolid, sest see annab aias esteetiliselt parema tulemuse kui iga-aastane täielik maani mahalõikamine.

Puishortensia õitseb vaid sama aasta võrsetel ning seepärast:

• puishortensiat lõika märtsis
• püstisema põõsa saamiseks lühenda võrseid 20-50 cm kõrguseni. (Haara põõsas punti ja lõika umbes põlvekõrguselt hekikääridega maha.)
• lõika välja kuivanud oksad
• noorendamiseks ja suuremate õite saamiseks lõika võrsed maani maha

Tuntuim puishortensia sort on ‘Annabelle’. Olemas on nii valge- kui ka roosaõieline sort ning tugevamate varte ja suuremate õisikutega ‘Strong Annabelle’ ehk ‘Incrediball’. Sageli kasutatakse just puishortensiat hekiistutuses, sest selle hoolduslõikus on lihtsam ja kiirem kui aedhortensial.

3. Roniva hortensia hooldamine – vajadusel kärpida kõrguskasvu

Roniv hortensia (Hydrangea petiolaris) on ilus ronitaim just taradel ja kiviseintel. Ta õitseb ja lõhnab Eestis juunis-juulis ning kinnitub tugevastu õhujuurte abil tarale. Eestis on ta väga vähenõudlik, vastupidav ja külmakindel ilutaim. Tuntuim on klassikaline liik, kuid müüakse juba ka kollase leheservaga ‘Miranda’ sorti ja veidi aeglasema kasvuga ning sinakama lehega sorti ‘Silver Lining’. Esimesed 2–4 aastat võib tunduda, et taim “ei tee midagi”. Kui ta on aga hästi juurdunud, võib aastane juurdekasv ulatuda 50–100 cm või enamgi.

Roniva hortensia lõikamine on vajaduspõhine, peamiselt kasvu piiramiseks. Millest lähtutakse tema hooldamisel:

• ronivat hortensiat lõigatakse peale õitsemist (august) kuni 1/2 võrse pikkusest
• lõikamine vajalik vaid kasvu piiramiseks

Oluline erinevus võrreldes teiste hortensiliikidega on lõikamie ajas. Tugevat tagasilõikust ei soovitata, sest siis õitseb järgmisel aastal kehvemini.

4. Suurelehiste hortensiate hooldamine – ei lõigata, vaid vanad õied eemaldada

Suurelehine hortensia (Hydrangea macrophylla) on kõige atraktiivsem hortensialiik, sest tal on efektsed ja värvikirevad õisikud ning suuremad tumerohelised lehed. Kahjuks on suurelehine hortensia Eesti kliimas külmaõrn ning vales kasvukohas ning ilma talvekaitseta ta reeglina hukkub.

Suurelehine hortensia õitseb eelmise aasta võrsetel ning seepärast:

• suurelehist hortensiat kärbitakse varakevadel äraõitsenud õisikute eemaldamisega
• puhastatakse põõsas kuivanud okstest
• võrseid reeglina ei lühendata.

Suurelehine hortensia võib Eestis edukalt kasvada ja talve üle elada poolvarjulises ja tuulte eest kaitstud kasvukohas, kus on hea drenaažiga pinnas ja rohkem niiskust. Talle ei meeldi otsene kevadpäike. Talveks tuleks juurekael üles mullata (turba, lehtede või multšiga) ning põõsas katta kuuseokste või hingava talvekangaga. Talvekate tuleb eemaldada järkjärgult aprillis, mitte kõik korraga. Liiga varajane avamine võib põhjustada õipungade külmumist ja päikesepõletust.

Peale hoolduslõikust on soovitatav väetada lõigatud põõsaid spetsiaalse hortensia-, rodo- või okaspuuväetisega.

Isegi kui eksid hortensiate lõikamisega, siis pole midagi. Hortensia kosub paar aastat ja peagi on kõik unustatud.

• muru niita
• servasid trimmerdada
• umbrohtu välja juurida
• teha samblaeemaldust ja/või õhutamist ning
• väetamist

1. Niitmine

Regulaarne niitmine aitab murul muutuda tihedaks ja vastupidavaks, sest iga niitmisega hakkab taim rohkem harunema.

Iluaias niida muru kasvuperioodil vähemalt 1 kord nädalas. Muruniitmise hooaeg algab tavaliselt aprillis-mais. Oluline on järgida rusikareeglit, et korraga ei lõigata rohkem kui ⅓ rohulible pikkusest. Optimaalne muru kõrgus on tavaliselt 4–6 cm. Liiga madal niitmine kuivatab muru läbi ja muudab selle hõredaks.

Erand: Külvatud muru esimese niitmisega ei tasu kiirustada. Alustada tuleks siis, kui muru on kasvanud umbes 8–10 cm kõrguseks. Esimene niitmine tehakse kõrgelt, lõigates vaid paar sentimeetrit tipust. Selline lähenemine aitab noorel murul tiheneda ja paremini juurduda.

Hooaja viimane niitmine tehakse tavaliselt oktoobris enne püsivate külmade saabumist. Talvele minnes peaks muru jääma umbes 5–6 cm kõrguseks. Liiga pikk muru lamandub lume all, liiga lühike aga võib saada külmakahjustusi.

Kui rääkida kaasaegsest muruhooldusest, siis mururobot on eriti tänuväärne abiline iluaias. Mururoboti suurim eelis on see, et ta niidab muru väga tihti ja väikeste lõigetena. See tähendab, et rohulibled ei jõua kunagi liiga pikaks kasvada ning muru püsib pidevalt optimaalses kõrguses.

Mururoboti kasutamine on ka praktiline, sest säästab aega ja vaeva, hoiab muru pidevalt hooldatud ka kiirel perioodil ning töötab vaikselt ja regulaarselt. Lisaks aiatb mururoboti kasutamine vähendada umbrohu ja sambla levikut.

2. Muru servade trimmerdamine

Iluaias on väga oluline pöörata tähelepanu muru servade trimmerdamisele. Isegi kui muru on korralikult niidetud, jätavad hooldamata servad sageli lohaka mulje. Trimmerdamine või muru servade lõikamine servakääridega aitab anda murule 100% hooldatud välimuse, hoida selged ja puhtad piirjooned peenarde, teede ja kiviservade ääres ning vältida muru laialivalgumist peenrasse.

Trimmerdamine on oluline aiahooldustöö ka mururobotiga aias, kuna robot ei suuda tagada servade hooldust. Just see on viimane lihv, mis teeb hooldatud murust päriselt valmis tulemuse.

3. Umbrohutõrje

Kõige efektiivsem umbrohu eemaldamise meetod murust on ebasobivate umbrohtude käsitsi väljajuurimine. See aitab paremini kui keemiline umbrohutõrje ja on taimedele ohutum. Väljajuurimisega saab eemaldad kogu taime koos juurtega. Alati ei pruugi see 100% õnnestuda, kuid siiski aitab see umbrohu taasteket oluliselt vähendada. Samuti aitab väljajuurimine säilitada mulla elustikku ja tasakaalu, ei kahjusta ümbritsevat muru ning on ohutu lastele ja lemmikloomadele.

Eriti ebameeldivad juurumbrohud murus on võilill, ohakas ja teeleht. Need võiks esmajärjekorras välja juurida. Abivahendina sobib kasutada umbrohujuurijat mitte labidat.

Parim aeg ebasobivate umrohtude väljajuurimiseks on varakevad, kui taimed tärkavad või pärast vihma, kui muld on pehme.

4. Samblaeemaldus ja/või õhutamine

Aja jooksul muutub murupind tallamise, sademete ja hooldustööde mõjul tihkeks. Sellises pinnases väheneb õhu liikumine ning murutaimede juured ei saa enam piisavalt hapnikku, vett ega toitaineid. Selle tagajärjel muru hõreneb ja nõrgeneb ning soodsates tingimustes hakkab levima sammal.

Sambla teket soodustavad lisaks ka liigne niiskus, vähene valgus (varjuline kasvukoht), happeline muld ja toitainete puudus. Seega ei ole sammal probleem omaette vaid märk sellest, et murul puuduvad head kasvutingimused.

Sammaldunud muru parandamiseks koduaias kasutatakse samblaeemaldusmasinat ehk vertikaallõikurit, mis eemaldab murupinnalt sambla ja kõdu, avab pinnase 1-2 cm sügavuselt ning loob ruumi uueks kasvuks. Samblaeemaldust tehakse kas kevadel ja/või sügisel – aprillis ja/või septembris, kusjuures on oluline ka kohene väetamine. Samblaeemalduse käigus tekib palju samblavilti ja murukõdu. Mass riisutakse kokku või kasutatakse samblakogujat. Kohe pärast tööd näeb muru hõre välja, kuid see on ajutine ja vajalik etapp muru taastumisel.

Väga sammaldunud muru töötlemisel on teinekord vajalik kohati teha ka muru ülekülvi, liivatada või lubjata (viimast kui pinnase pH < 5,5). Väetamine tehakse kõige viimasena ja ideaalis enne vihmasadu. Kui vihma pole oodata, siis tuleb väetatud murupinda kasta, et väetis muru ära ei kõrvetaks.

Õhutamine (aereerimine) tähendabsügavamate aukude (umbes 5–10 cm) tegemist pinnasesse või mullakorkide eemaldamist spetsiaalse masinaga – aeraator. Erialases kirjanduses kasutatakse mõnikord ka terminit õhustamine, kuid levinum termin on muru õhutamine (inglise keeles aeration), mida mitmed teenusepakkujad reklaamivad tegelikult samblaeemalduse kontekstis.

Muru õhutamist tehakse enamasti spordimurudele ning parkides ja avalikel esindusväljakutel, mis saavad palju tallamist. Koduaias saab õhutamist teha ka aiahargi, murukingade või õhutusrulliga. Sobivaim aeg muru õhutamiseks on aprill-mai, kui muru on aktiivses kasvufaasis, kusjuures on oluline ka kohene väetamine. Vale on õhutada liiga märga või liiga kuiva pinnast.

Nii samblaeemaldus kui ka muru õhutamine on olulised hooldustööd, mis aitavad taastada mulla loomuliku tasakaalu ja loovad murule paremad kasvutingimused.

5. Väetamine

Regulaarne ja õigel ajal tehtud väetamine aitab murul kasvada tihedaks, roheliseks ja vastupidavaks. Väetamist võiks teha 2 korda aastas – kevadel ja sügisel. Eriti soovitatav ja tõhus on väetada muru kohe peale samblaeemaldust või õhutamist, sest väetamine:

• tugevdab juurestikku
• muudab muru tihedamaks
• parandab muru värvust
• suurendab vastupidavust põuale ja tallamisele.

Parim aeg muru väetada on märtsist-juulini, et väetis saaks mõjuda. Kõige ühtlasemalt saab väetist puistata väetisekülvikuga, kuid võib teha ka kinnastatud käega vabakülvi. Oluline on jälgida pakendi infolehel olevaid juhiseid. Kevadine muruväetis peab sisaldama kõige rohkem lämmastikku (N), et anda muru kasvuks hoogu juurde. Muru väetamine on hea planeerida enne vihmasadu, sest granuleeritud väetis jõuab taimeni vaid lahustunud kujul. Kui vihma ei ole oodata, siis tuleks kasta. Kuuma ja kuivaga väetamine võib murutaimi kõrvetada, mistõttu muutub muru kollaseks.

Sügisväetamine tehakse septembris ning siis peab jälgima, et väetis sisaldaks rohkem kaaliumi (K), et muru talvele paremini vastu peaks.

Väetamine on investeering muru tervisesse – õigel ajal antud toitained tagavad, et muru püsib ilus ja tugev kogu kasvuperioodi vältel.

• aia riisumine ja üldine korrastamine
• istutusalade puhastamine
• muruhooldus – õhutamine ja väetamine
• põõsaste ja hekkide hoolduslõikus
• multšimine
• uute istutusalade planeerimine ja rajamine

Aprill ja mai on aiahooaja suur algus. Kevadise aiahooldusega pannakse alus tervele hooajale. Korralik ettevalmistus, aiahooldus ja õigeaegsed tööd teevad suvel aiapidamise palju lihtsamaks ning aed püsib ilus ja hoolitsetud.

Miks on kevadine aiahooldus oluline?

Pärast pikka talve vajab aed hoolt, et taimed saaksid uuele kasvuperioodile tugeva alguse. Kuivanud lehed, vanad taimevarred ja talvekahjustused võivad pidurdada taimede kasvu ning muudavad istutusalad korratuks. Õigel ajal tehtud hooldustööd aitavad taimedel kiiremini taastuda, vähendavad haiguste ja kahjurite levikut ning loovad eeldused lopsakaks ja õiterohkeks aiaks kogu suveks.

Ilupeenarde korrastamine

Kevadine peenarde hooldus algab kuivanud lehtede, taimejäänuste ja umbrohu eemaldamisest. Vajadusel kobestatakse muld, et õhk ja niiskus pääseksid paremini juurteni. Korralikult hooldatud peenar soojeneb kiiremini ning taimed alustavad kasvu jõulisemalt.

Püsikute ja kõrreliste tagasilõikus

Talveks jäetud kuivanud varred kaitsevad taimi külma eest, kuid kevadel tuleb need enne uue kasvu algust eemaldada. Õigeaegne tagasilõikus annab ruumi värsketele võrsetele ning hoiab istutusala korrastatuna.

Põõsaste ja hekkide hoolduslõikus

Kevad on sobiv aeg eemaldada külmakahjustusega, kuivanud või ristuvad oksad. Hoolduslõikus aitab säilitada põõsaste tervist, parandab õitsemist ning hoiab taimed ilusa kujuga.

Muru hooldamine

Kui maa on tahenenud, tasub muru õhutada ja eemaldada sammal ning vana kulu. See parandab vee, õhu ja toitainete jõudmist juurteni ning aitab murul muutuda tihedamaks ja rohelisemaks. Vajadusel võib lisada ka kevadväetist.

Multšimine

Värske männikooremultš annab peenardele hoolitsetud ilme, aitab säilitada mulla niiskust ning pidurdab umbrohu kasvu. Lisaks kaitseb multš taimede juuri suurte temperatuurikõikumiste eest.

Uute istutusalade rajamine

Kevad on parim aeg rajada uus ilupeenar või täiendada olemasolevat istutusala. Õigesti valitud ja sobivasse kasvukohta istutatud taimed juurduvad hästi ning pakuvad silmailu paljudeks aastateks.

Miks on viljapuude hoolduslõikus vajalik?

Õigel ajal ja õigesti tehtud lõikus:

• aitab kujundada tugeva ja tasakaalus võra, ohjates ka kõrguskasvu
• parandab valguse ja õhu liikumist võras, mis on saagi valmimiseks hädavajalik
• vähendab haiguste ja kahjurite riski
• toetab viljade suuremaks ja kvaliteetsemaks kasvamist
• pikendab puu eluiga ning muudab edaspidise hoolduse lihtsamaks

Millal on õige aeg viljapuid lõigata? – MÄRTS

Viljapuude hoolduslõikus tehakse ajal, kui mahlad ei ole veel liikuma hakanud. Parim hetk on enne pungade puhkemist. Tavaliselt jääb sobiv aeg märtsikuusse sõltuvalt kevade saabumisest ja ilmastikutingimustest.

Oluline on jälgida ka õhutemperatuuri. Lõikust on soovitatav teha siis, kui temperatuur püsib vahemikus –2 °C kuni +6 °C. Pakasega lõigates võivad puu koorde tekkida kahjustused. Liiga soojal ajal aga hakkavad mahlad juba liikuma, mis muudab lõikuse puule stressirohkemaks.

Luuviljaliste hoolduslõikus

Luuviljaliste hoolduslõikus tuleks pigem teha suvel (juuli-august), sest neil on varane mahlajooks ning kummi- ning seenhaiguste oht. Luuviljaliste lõikamisel lähtutakse põhimõttest – pigem vähem kui rohkem.

Sammasõunapuude hoolduslõikus

Sammasõunapuude hoolduslõikust tehakse märtsis ja juulis, kusjuures oluline on jälgida puu sammasjat kasvu ning kitsast võra. Märtsis tehakse vaid kerge hooldus, kus eemaldada tuleb kuivanud, katkised ja sissepoole kasvavad oksad. Suvine hoolduslõikus on sammasõunapuudel kõige tähtsam, siis kärbitakse pikaksveninud rohelisi külgvõrseid (mis on pikemad kui 30 cm) 2-3 leheni. See teguviis on oluline, et piirata külgkasvu (säilitada sammasjas vorm) ning suunata energia viljade moodustamiseks. Samuti võib suvise hoolduslõikuse käigus murda püstiseid vesisõsusid ja vähendada vilju, kui tundub, et saak tuleb suur ning oks võib selle raskuse all murduda.

Sammasjaid luuviljalisi lõigatakse vaid suvel, sest kevadel on suur nakkusoht.

Noore viljapuu võrakujundus

Õigel ajal alustatud noore viljapuu võrakujundus loob aluse tervele ja vastupidavale puule. Võrakujundust alustatakse noorel viljapuul tavaliselt 2.-3. kasvuaastal, kuid sõltub istiku tüübist. Mõnikord on tarvis kärpida juhtvõrset, et soodustada külgvõrsete kasvu juba istutusaastal. Varane võrakujundus määrab puu kasvukuju, murdumiskindluse ja edaspidise hooldusvajaduse. Tasakaalus õunapuul on 3-5 põhioksa (kõik erinevas kasvusuunas) ning 1 dominantne ladvaoks.

Oluline on jälgida ka külgokste kasvunurka. Õunapuul peetakse ideaalseks oksanurgaks umbes 60–70° tüve suhtes. Õige oksanurk määrab suurel määral, kas puu kasvatab puitu või hakkab vilja kandma. Noorel viljapuul saab ideaalset oksanurka saavutada suunamisega, mitte lõikamisega.

Levinud oksanurga suunamise võtted:

• okste painutamine
• kaalud või raskused oksal
• vaheklotsid tüve ja oksa vahel
• sidumine nööriga

Parim aeg oksanurga suunamiseks on varasuvi, kui võrsed on painduvad.

Suvine lõikus – millal ja milleks?

Õunapuid võib lõigata ka pärast jaanipäeva kuni augustini, kuid sel ajal tehakse pigem kergemaid hooldustöid ning murtakse vesivõsusid. Juulis vesivõsude murdmine on väga lihtne, sest need ei ole jõudnud veel puituda ning võrse eemaldub pesast koos alusega. Auk kasvab veel samal aastal kinni ning järgmisel aastal on vesivõsude kasv tunduvalt tagasihoidlikum. Tihe lehestik raskendab suvel viljapuu võra kujundamist, kuid puu seisukohast on suvine hoolduslõikus isega paren kui varakevadine. Vahel tundub karm, et kohati tuleb eemaldada ka viljunud oksi, kuid valgustingimuste parandamisega anname võimaluse saada suuremaid ja maitsvamaid vilju. Erinevus võrreldes kevadise hoolduslõikusega seisneb selles, et ei kärbita noori võrseid.

Suvise hooldulõikusega on vaja:

• eemaldada liiga tihedad või vales suunas kasvavad noored võrsed
• harvendada võra, et parandad valgustingimusi
• ohjata vesivõsude kasvu, eriti vanemate puude puhul

Viljapuude hoolduslõikus algab heast planeerimisest ja oskuslikust lõikamisest. Kui Sa kõhkled enda oskustes või sul pole lihtsalt aega, siis kindlasti on mõistlik kasutada viljapuude hooldamisel spetsialisti abi. Broneeri viljapuude hoolduslõikus Sirele Aed juures aegsasti!

Raske lumi on ohtlik nii taimedele kui ka aiaehitistele. Koonuse- ja kerakujulised okaspuud, rododendronid, hekid, marjapõõsad ning vormitud ilupõõsad vajavad lume raputamist, et oksad ei painduks ega murduks. Raputamisel tasub olla õrn, sest külmaga on oksad haprad ja eriti ohtlik on juba sulama hakkav lumi.

Suurest lumest tuleb puhastada kasvuhooned ja varikatused, et konstruktsioonid ei saaks kahjustada.

Paljud ilutaimed vajavad Eesti kliimas talvekaitset. Noored ja külmaõrnad taimed – nagu rododendronid, elupuud, pukspuud, roosid ja noored viljapuud – tuleks katta kuuseokste või sobiva talvekangaga. Talvekate aitab kaitsta taimi pakase, tuule ja kevadtalvise päikesepõletuse eest. Noortele okaspuuvormidele sobib hästi just varjutuskangas. Et katete paigaldamine oleks lihtne, tasub tugivaiad või toestused paika panna juba enne maa külmumist.

Rooside ja noorte viljapuude puhul on lumi talvel isegi kasulik. Lumi on looduslik soojusisolaator. Roosidele õhuliselt juurde kuhjatud lumi aitab hoida ühtlast pinnase temperatuuri ja kaitseb juuri ning võrseid külmakahjustuste eest. Noortele viljapuudele kuhja võra alla lund 2-3 korda talve jooksul ning trambi see kinni, et pikendada taime puhkeperioodi varakevadel. Kinnitrambitud lumi aitab kaitsta juurekaela ja pookekohta temperatuurikõikumiste ja külmade tuulte eest, raskendab näriliste ligipääsu puuni ja võimalikke koorekahjustusi ning suurendab kevadist niiskusevaru.

Et Sul oleks lihtsam orienteeruda, millised taimed talvel tähelepanu vajavad ja milliseid töid teha, oleme koostanud praktilise abitabeli. See on hea abimees igale aiaomanikule.

👉 Laadi alla tasuta abitabel „Talvine aiahooldus”

Viljapuude tüvede lupjamine tüvevalgendajaga on lihtne, kuid tõhus hooldusvõte, mis aitab puudel Eesti talve paremini üle elada ning vähendab kahjurite esinemist. Eriti oluline on see noorte viljapuude puhul, mille koor on õhuke ja tundlik. Valgeks lubjatud tüvi peegeldab talvist ja varakevadist päikest ning aitab vältida olukorda, kus päeval soojenenud koor öösel järsult külmub – just nii tekivad koorekahjustused ja külmalõhed.

Parim aeg viljapuude lupjamiseks on hilissügis (oktoober–november), pärast lehtede langemist ja enne püsivate külmade saabumist. Nii kestab kaitse kogu talve ning tüvi on kaitstud päikese ja külmalõhede eest. Kui sügisel jäi lupjamine tegemata, võib seda teha ka veebruaris või märtsis, enne tugevat päikest. Lupja tuleks ehituspintsliga kanda puutüvele kuiva ja pilvise ilmaga, maapinnast kuni esimeste külgoksteni, vajadusel ka külgokste alumised osad.

Vanemaid ja jämeda tüvega viljapuid üldjuhul lupjama ei pea, sest nende koor on paks ja suudab koorekahjustustele paremini vastu pidada. Kui aga kevadpäike on koorelõhed tekitanud, võib vana puu tüve katta lubjaga kuni 1 m kõrguseni maapinnast.

Korralik talvine hooldus – olgu selleks lume eemaldamine, taimede kaitsmine külma eest või viljapuude tüvede lupjamine – aitab hoida sinu aia taimed terved ja kaunid.

Meie aianõuanded on loodud nii, et need oleksid abiks igal hooajal. Tule ikka tagasi – aiarõõmu ja häid nippe jagub aastaringselt.